Keskkonnakaitse seadmete plasti valimise juhend

Keskkonnakaitseseadmete plastide valikul tuleks lähtuda igakülgsest hinnangust seadme kasutusotstarbe, kokkupuutuva keskkonna, töötemperatuuri, mehaanilise tugevuse ja kasutuskeskkonna kohta. See ei tohiks põhineda ainult materjali hinnal või välimusel. Praegu on keskkonnakaitseseadmetes tavalised plastmaterjalid PP, PPH, PE, PVC ja PVDF. Erinevad materjalid erinevad korrosioonikindluse, temperatuurikindluse, löögikindluse ja töötlemismeetodite poolest. Näiteks kasutatakse PP-d ja PPH-d tavaliselt heitgaaside puhastustornides, happe- ja leelisehoidlates ning mõnedes tööstuslikes torustikes; PE-l on hea sitkus ja löögikindlus, mistõttu sobib see mõnele ladustamis- ja transpordiseadmele ning torustikule; PVC-d kasutatakse tavaliselt drenaažitorudes ja ventilatsioonisüsteemides, mis vastavad selle temperatuurikindlusele ja kandja kasutusalale; PVDF sobib teatud rakenduste jaoks, mis nõuavad kõrget keemilist korrosioonikindlust. Enne ostmist on oluline selgitada tegelik keemiline keskkond, kontsentratsioon ja temperatuurivahemik, millega seade kokku puutub, samuti see, kas esineb rõhku, alarõhku või osakeste erosiooni. Seejärel tuleks materjali tehniliste parameetrite põhjal määrata sobiv tüüp. Eelkõige keemia-, farmaatsia- ja tööstuslike heitgaaside töötlemise keskkondades võivad teatud kandjad kõrgel temperatuuril või kõrge kontsentratsiooniga tingimustes põhjustada plastikule paisumist, rabedust või muid kahjulikke mõjusid. Seetõttu peavad tarnijad esitama asjakohased materjali toimivusandmed ja vajaduse korral tuleks läbi viia kandjate ühilduvuse hindamine. Samal ajal tuleks tähelepanu pöörata seadmete konstruktsioonile, plaadi paksusele, keevitusmeetoditele ja kandevõimele, et tagada seadmete vastavus tegelikele töönõuetele ning vältida ebamõistliku materjalivaliku tõttu tekkivaid deformatsioone, pragusid või lekkeid.

 

Pärast materjali tüübi kindlaksmääramist tuleks hoolikalt uurida keskkonnakaitseseadmetes kasutatava plasti tootmiskvaliteeti, spetsifikatsioone, tarnija tehnilisi võimalusi ja müügijärgset teenindust. Plastmassist puhastustornide, PPH-mähisseadmete, mahutite või torustiku ostmisel tuleb kontrollida toote mõõtmeid, seina paksust, liidese tüüpi, ääriku spetsifikatsioone ja paigaldusnõudeid ning kontrollida seadme pinda selliste defektide suhtes nagu praod, mullid, ilmsed kriimustused ja deformatsioon. Keevitusprotsesside abil toodetud seadmete puhul tuleks mõista keevitusprotsessi juhtimist, keevisõmbluse kontrolli ja tehase ülevaatust. Suurte seadmete puhul tuleks eelnevalt kinnitada transpordimõõtmed, kohapealsed tõstetingimused, vundamendi nõuded ja hooldusruum, et vältida paigaldusraskusi pärast tarnimist. Kui ostetakse elektrit juhtivat plastikust torustike või muid tooteid, millel on erilised toimivusnõuded, tuleks tarnijalt nõuda projekteerimisnõuetega kooskõlas olevate katseandmete esitamist; toimivust ei tohiks hinnata ainult toote nimetuse põhjal. Lisaks tuleks hinnavõrdlusi teha kõikehõlmavalt, võttes arvesse materjali klassi, tegelikku paksust, tootmisprotsessi, tarvikuid ja müügijärgset teenindust, selle asemel, et keskenduda ainult kõrgeimale hinnale. Pikaajaliste keskkonnakaitseprojektide puhul on oluline mõista ka seadmete hooldusmeetodeid, haavatavate osade asendamise protseduure ja garantiikatet ning kontrollida materjalide sertifikaatide, tootekontrolli aruannete ja muu dokumentatsiooni täielikkust. Põhjaliku tööseisundi eelanalüüsi, materjalide võrdluse, toodete vastuvõtmise ja tarnijate hindamisega saab parandada keskkonnakaitseseadmetesse valitud plastide kvaliteeti, vähendades hilisemaid hooldus- ja asenduskulusid ning tagades seadmete stabiilse töö sobivates töötingimustes.